Teisipäeva(6.12.08) hommikul kella 10-ks jõudsime pärale Lorenta oliivifarmi.
Nüüd oleme tsivilisatsioonist tõeliselt kaugel. Kuigi, Perthist vaid 200 kilomeetri, siis näiteks lähimaist poest oleme 60 kilomeeri kaugusel.
Nii nagu varem lõuna poole, oli ka põhja suunas sõites ümbritseva looduse ja maastiku muutumine mitte ainult silmaga nähtav, vaid ka iga ihukarvaga tunnetatav. Siht oli karm, kuiv ja kollane-oranz. Metsad seekord hõredad, madalad ja kuivad-kuivad, muru kollane. Rohelisus ununeb siin kiiresti. Siiski mitte kõrb. Stepp.
Oliiviistanduse väravaist tuli sõita veel paar kilomeetrit, et jõuda kontorini, kus kohtusime tööandja Peteriga. Kontor ja kontori ümbruses olevad pumbad, traktorid, angaarid, bensiinijaam (!) asuvad mägise maastiku all orus. Peter selgitas meile, et esimene päev on kohanemise ja sisseseadmise jaoks. Alustasimegi oma majaga tutvumiseks, selgus et kohti majas oli vaid kuuele, üks paar pidi minema majast u. poole kilomeetri kaugusele esmaabikontorisse elama. Tõmbasime loosi. Meie jäime majja, parimasse, konditsioneeriga tuppa. Maja on iseenesest ilus, aia, suure elutoa, avatud köögi ja 3 väiksema toaga. Vaade terrassilt alla metsale, lagendikele ja silmapiiril paistvale istandusele on ilus ja võimas. Selle esimese päeva tegelesime kolimise, koristamise ja mööbli ehitamisega. Pidime enamus asju eelmiste rändurite mahajäetud soojakutest enda majja kolima. Kolimiseks ja ka edaspidiseks kasutamiseks anti meile kaks kastiautot, kohalikus keeles Ute´i (hääldus: juut’i), lihtsalt põhjusel, meie enda autod jääksid liiva sisse kinni.
Kui esimesel tööpäeval alustasime kella poole kaheksast, siis järgmiseks päevaks olime taktika juba ümber mõelnud. Kui alguses mõtlesime lihtsalt 10 tundi järjest tööd teha, siis see osutus võimatuks. Nüüd ärkame kell 5, tööle jõuame kell 6, teeme kella ühest kuni kella viieni pausi, ja siis töötame kaheksani õhtul. Selline komplitseeritud lahendus on siiski ainuvõimalik. Kui kella 6st kella 11ni- poole 12ni on tööd teha veel suhteliselt inimlik, siis järgmise poole-pooleteise tunniga tõuseb temperatuur lihtsalt uskumatutesse kõrgustesse. Higi voolab, aju keeb, mitte midagi aru ei saa. Peale igat veerandtundi on veejoomispaus, vett on kaasas 8 peale kaasas umbes 25 liitrit, põhiliselt selle poolteise kuuma tunni pärast. Midagi sellist pole veel kogenud, me olime kõik kaheksakesi pärast esimest tööpäeva üsnagi šokeeritud. Sestap alustamegi nüüd kell 6, varem lihtsalt ei saa, sest pime on.
Tööd kirjeldada, nagu ka eelmine kord, on keeruline. Poisid võtavad oliivipuude otsast oksi alla, tüdrukud riisuvad maas olevaid oksi ridade keskele kokku. Töö oleks suhteliselt okei, kui ainult ei oleks seda tohutut, uskumatut, apokalüptilist kuumust.
Ei saa sellest edasi rääkimata jätta. See on nii: toas on tänu konditsioneerile mõistlik temperatuur, aga avada uks ja päeva ajal õue astuda, on nagu kaminasse. Kuumus hingab näkku, parem kui tuult ei ole, sest tuul on liiga tuline. Kella kuueks rahuneb maha.
Veel elust siin asustuse ääremail. Meil on siin tegelikult väga hea. Ilus on, väikesed järved, mis siis et tehisjärved aga ilusad ikkagi. Kindlasti arvavad nii ka seal elutsevad luiged, pardid, haned. Õhtuti ja varahommikuti ilmuvad välja kängurud, kes otsa vaatavad ja ringi hüppavad. Muruniiduk-lambad suurte karjadena autot nähes tee kõrvad võsa poole jooksevad. Nii lambaid kui kängurusid on siin lihtsalt sadu. Päeva ajal oleme näinud ka suuremat sorti ämblikke, tillukesi sisalikke ja juba vanadeks tuttavateks saanud maosööja-sisalikke, kes on sellised suuremad, u. 40 sentimeetrised. Tavaliselt nad küll magavad, kui ongi ärkvel siis liiguvad nad aeglaselt ja meist eemale. Esialgu vähemalt pole nad meid hammustada üritanud. Kui alguses kartsin igausugeid sisalikke, hiiri ja ämblikke ikka väga, siis nüüd olen nendega juba üsna harjunud. Madusid pole veel näinud.
Suure üllatusena avastasime et siin ääremail on meil internetiühendus.
Nii, et peatsete kirjutamisteni.
