15.veebruar 2009

Eilse laupäeva veetsime meeldivalt Adelaide’i linnas. Ilm oli päikesepaisteline, kuid mitte liiga palav.

Pärastlõunal jalutasime paar tundi kesklinnas.  Valentinipäevaks oli  kahele peatänavale mitmeid muusikuid, muskunstnike ja teisi põnevaid tegelasi tulnud linnarahvast lõbustama.

Kella kolmeks pärastlõunal oli meie plaan jõuda Eesti majja, kus toimus väike Eesti Vabariigi 91.aastapäeva tähistamine ja teatrietendus „Sõdur“.

Üldiselt on Adelaide Eesti maja suletud, lahti vaid üritusteks ja pühapäeviti rahvatantsu harjutajatele.

Meiega tulid tutvust tegema mitmed vanemad prouad ja härrad. Enamus kokkutulijatest olidki vanemad inimesed(sõjapõgenikud).

Kava oli siis selline: Adelaide Eesti Seltsi abipresident George Vallo pidas avakõne, seejärel õpetaja Andres Palm luges ette palvuse ning laulisime ka Eesi hümni!

Siis algas Mart Kivistiku näidend „Sõdur“'

/ Lavastuses mängib suurepärane näitlejate duett Ain Lutsepp ja Roman Baskin (küüraka rolli eest 2008 aasta Eesti teatriauhinna nominent).

Etendus viib vaataja Teise maailmasõja aega,kus kaks kõva kivi-Venemaa ja Saksamaa- sasivad, nii et karvad lendavad. Lutsepa esituses astub lavale kindral Laidoner, Baskin mängib NKVD teenistuses olevat tundmatut sõdurit.

Kohtuvad plebei ja patriits, ideaalid ja närusus, vang ja vangivalvur.

 Kivistik püüab vastata küsimustele, kes olid need tundmatud sõdurid, kes siit tuulispasana üle käisid.

Loo raamistab ikka see vana asi: Venemaa ja Saksamaa ei taha kumbki järele anda,teate ju isegi.

Ja teie jääte teele ette. Ikka ja jälle jääta teele ette. Jälle jäite teele ett! Nii kahju, kui see ka ei ole.

Väike, tibatilluke riik! Imepisike rahvas. Vaata luubiga, et näha.

Üks miljon! Ja nii vales kohas.

„Sõdur „ esietendus Tallinnas Kumu auditooriumis 30.märtsil 2007. /

 See oli siis tekst kavalt, andis ehk väikese ülevaate. Etendus oli tõesti väga hea ja näitlejad olid tasemel.

Peale etendust tellis enamus siis ka õhtusöögi, milleks oli kartulisalat, roheline salat, segasalat,  viiner, terav sinep ja viil musta leiba. Maitses väga hästi. Nagu sünnipäeval.Eestis. Võimalus oli veel ka kohvi ja kooki süüa.

Oli üks väga tore ja huvitav laupäev.

 

Alustasime reisi Adelaidi laupäeval 31.jaanuari hommikul Pembertonist. Kuna Jaanusel ja tema sõpradel tekkisid teised plaanid, alustasime sõitu siiski neljakesi.

Reis kestis kolm päeva, ööbisime teepeale jäävates majutuspaikades(Esperance, Eucla, Port Augusta).

Päevas sõitsime umbes kümme tundi,peatusime vaid bensiini-ja söögipoolise ostmiseks. Tee oli hämmastavalt tühi, vaid iga paarisaja kilomeetri tagant bensiinijaamaümber tekkinud mõnemajaline küla.

Jõudsime neljandal päeval Adelaide’i. Enamuse päevast tegelesime hosteli otsimisega ja linnaga tutvumisega.

Linn tundus väga euroopalik, traditsiooniline, täis lehispuu alleesid ja vanu ilusaid kivimaju.

Järgmisel päeval sõitsime 50 kilomeetri kaugusele Mc Laren Vale’i tööagentuuri, kust leidsime endale juba ka töö.

Eile(06.02) oli meil esimene tööpäev-korjasime veiniviinamarju. Selgus, et isegi veiniviinamarjad on väga mahlased ja maitsvad.

Tööpäeva teine pool möödus vaevaliselt:Adelaide’i tabas kuumalaine, mis meile tähendas kuni 49 kraadises kuumuses töötamist.

Kolm ööd oleme elanud siin Mc Lren Vale’i lähedal karavanpargis, väikeses majakeses.