Pajatan

(üldiselt Austraaliast)

Austraalias elab 21 miljonit inimest, kelle jaoks viimane aasta on olnud väga raske. Mitte ainult majanduskriisi pärast, vaid ka kliima pärast. Globaalne soojenemine on kõige rohkem mõjutanud Austraaliat. Enneolematud üleujutused põhjas, põuad lõunas.

Selle aasta veebruaris toimusid suured põlengud Victoria osariigi lõunaosas, mis on põhjustatud erakordselt kuumast suvest. Suri üle 200 inimese, üle 500 sai vigastada, hävis üle 2030 kodu, 450 000 hektarit põles maad, miljon looma hukkus tules. Need linnad ja kohad olid näiteks Kinglake, Marysville, Narbethong, Strathewen. Tuli tekitas palju kurbust ja kaost.

Kas siis põua või üleujutuste tõttu on olnud halb aasta paljudel farmeritel, kes kaotasid saaki milonites dollarites.

Ja meilgi rohelisel mandril ringirändajatel on oluliselt keerulisem leida farmitööd.

Inimesed on siin sõbralikud nagu palju räägitud ja kuuldud ka üsna murevabad. Põhiväljend lause ees ja taga on: „No Worries“(Ära muretse). Vähim on kui suvalised inimesed tänaval lihtsalt annavad edasi sõbraliku naeratuse, tihtipeale ka tervitavad ja isegi astuvad vestlusesse.

Austraalia on suutnud areneda heaoluriigiks. Keskmine eluiga on 80 eluaastat.  Nad elavad tüüpiliselt  ühekorruselistes eramajades. Korterites üldiselt ei elata. Austraallane teeb noorest peast tööd ja reisib pensionieas. Tihti üüritakse maja välja ja reisitakse pensionitulude eest.

Kindlasti ei ole nad edevad, pigem praktilised. Kui eestlane ostab BMW või mõne muu edeva vidina, siis austraallane valib praktilise ja nähtamatu austraalia auto; raha kulutatakse pigem oma kodu ja elu sisustamiseks. BMW-sid ostavad vanaprouad-härrad, kellel enam midagi tõestada pole.

Sport on Austraalias tähtsal kohal. Kõige enam eelistatakse siiski nö „oma“ spordialasid:kriket, ragbi, tähtsal kohal on ka näiteks hobuste võiduajamine. Kuigi terve Austraalia peale on näiteks vaid neli kasiinot, on igas väikelinnas võiduajamiste kihlveokontor, mis on avatud nii jõululaupäeval kui lihavõttepühadel.

Lisaks on nad veel grillisõbrad. Pühapäeviti veedavad nad oma päeva pere- ja sõpradekeskel. Sõidavad järveäärde, parki või lihtsalt mõnda ilusasse paika, kus laotavad laiali laua, toolid, söögitarbed ja veedavad mõnusasti aega.

Nädalavahetusel on sõpradega grillimine või perekonnaga piknikupidamine kõrge au sees.

Austraalia toiduvalik on segu erinevate rahvuste roogadest. Eriti peavad nad lugu Itaalia ja Aasia köögist.Ja vegemite’i armastavad nad ka. Milline teine rahvus naudiks hommikusel röstsaial soolase maitsega pärmist valmistatud pruuni värvi leivamääret. Olen isegi seda maitsnud ja võin rahuliku südamega öelda, et see on tõeliselt, tõeliselt vastik. Täpselt vastupidine emotsioon jäi aga kängurulihast. Tundub ehmatav, aga tegelikult on väga hea (varsti peaks olema ka Eesti poelettidel, Austraalial on plaanis seda suures mahus eksportima hakata).

Probleemina näen raiskamist- viskavad ära asju, mida saaks taaskasutada. Taara taaskasutamisekomme siin riigis puudub. Kokkuostupunkt on ainult lõunaosariigis ja seda ka vaid 5 AU sendi eest pudel.

Eestlasele võib see küll kummaline tunduda, kuid umbes nädal tagasi tutvustati televiisoris taara kokkuostuautomaati kui äsjast imelist leiutist,mis peaks kunagi tulevikus võibolla ka kasutusse jõudma.

Ja veel. Toidupoes pakib müüja ostetud kauba küsimatagi mitmetesse kilekotidesse.

Teeb kurvaks, et inimesed ei hoia seda ilusat maad.

 

 Pidevalt jääb silma, et kui kaugele on meil eestlastel veel jõuda (kukkuda) kapitalismi koha pealt. Hea külje pealt ehk see, et väikseid firmasid, ühemehe-töökodasid ja –poode on küllaga, halva külje pealt aga kartellilepped bensiinijaamade, supermarketite, telekanalite ja ka farmerite koha pealt. Bensiinihinnad tõusevad enne nädalavahetust kokkulepitud kellaaegadel, supermarketites tõstetakse toodete hindu üheaegselt, kõikides telekanalites on reklaamid alati samal ajal (ja ma luban, iga, maksimum kümne, minuti tagant), mingis piirkonnas võid tööd saada vaid agentuuri kaudu, kindlalt pead elama selle agentuuri hostelis  jne. Iga asja eest küsitakse raha. Asjade eest, mille peale ei oska tullagi. Noh internet meie jaoks muidugi see põhiline – keskmiselt 3 taala 20 minutit. Aga näiteks ka bensiinijaamas “vesi ja õhk” on tasulised. Pangaautomaadist raha väljavõtmine maksab 2 taala näiteks. 15 EEKi. no imelik veidi, noh. Sõber Martin käis näiteks potentsiaalse maohammususega arsti juures, öeldi, et kui tahad et me seda vaatame on 3000 $ – 25000 EEK, ja sellegi vastuse eest küsiti talt mingi 100 $. Eestlane oliivifarmist tõmbas puugi välja 130 $ eest.  Veidi utoopilisem on näiteks, et peale sünnitust maksab iga haiglas oldud päev 130 000 $. Miljon krooni. Noh. Loodame et meil Eestis sinna ei jõuta.

 

Alguses panime seda tähele infoühiskonna hüvesid tarvitada püüdes, hiljem ka kõikjal mujal: Austraalia on võrdlemisi tagurlik.

 Infoühiskonnast - Mobiiltelefoniga helistamine on kallis, uue mobiiltelefoni saab osta vaid lepinguga, sularaha eest kohe välja ei anta ühtegi enam-vähem modernset telefoni. Interneti kojupanek maksab austraallasele $2500, ka kuumakse on kuudlavasti kallis. Ülalräägitud avaliku interneti kallidusest rääkimata. Pangas käies avastasime, et üks kontor ei tea mida sa teises tegid, mingit üleüldist konto ajalugu ei ole; iga kontor näeb vaid seda, mida sa konkreetselt selles kontoris teinud oled. Veidi kummaline. Kummalisem veelgi, et pildiga dokumenti ei taheta ühegi pangatehingu jaoks. Pank annab konto avamisel paberilipiku, mille näitamise alusel nad sind siis konto omanikuks peavad. Isegi kui väga kaua mõtleks, ei suudaks ebaturvalisemat meetodit välja mõelda. Võib-olla sõna või lubaduse peale ? SMS-parkimisest, ID-kaardist või muust taolisest imest ei maksa rääkidagi. Hea küll.

 Klienditeeninduse kool kui selline tundub olevat väga põhjalik, tulemused aga suhteliselt kesised. Poode sulgetakse tulesid kustutades ka asju pakkides juba 5 minutit enne sulgemisaega; pangas on näiteks küll olemas inimene, kes sind õige leti taha juhatab ja nimegi meelde jätab, järgmisel külastusel aga ehmatavalt familiaarseks kipub, tervituseks a la „noh, leidsite üles? „Poeskäimise või lihtsalt asjade vaatamise teeb põhjamaalase jaoks ehk ka ebameeldivaks nö. Aktiivne müük, alati astutakse juurde ja küsitakse ikka, et kuidas aidata saab ja et ehk see sobib paremini. Igal juhul nii ja naa on see klienditeeninduse kool ja tulemused.

 Aga mahajäämine infoühiskonnast, teadmatus tänapäeva elektroonilise ajastu normidest ja isegi familiaarne, kohati matslik teenindus on imelikul kombel saanud Austraalia puhul pigem positiivseks aspektiks. Austraallase jaoks on kõik omad „mates“, ka suures linnas on veel alles väikese koloniaalküla hõngu, kus kõik kõiki tunnevad ja otsekui mäletaks veel selgesti äsjast esmast maabumist; Austraallane näib alati olevat maainimene ja farmer kes ei hooligi suuremat uutest linna-asjadest nagu internet ja mobiil-parkimine, pigemini tundes ennast kodus õlu, rugby, barbecue ja igapäevaste, maalähedaste vestluste rüpes. Ja sellest võib aru saada. Sest rohkem polegi vaja.

 ...jätkub

PS! Veel umbes kuu töötame kartulifarmis.