12  apostlit (Great Ocean Road)

Uues korteris, majakeses (18.06.09)

Pikk Reis

25. Mai varahommikuks olid meil asjad pakitud ja aeg minema hakata.  Kurb-melanhoolne-rõõmus-huvitav tunne selline. Meie esimene siht oli lõppsihist täpselt vasttassuunas – Great Ocean Road (Suur Ookeani Tee) alguspunkt asus meist 100 kilomeetrit lõuna pool, samas Darwin 3400 km põhja pool. Teekonnaks olime suhteliselt põhjalikult valmistunud, võimalikud peatumiskohad välja vaadatud, autoga hoolduses käidud (rõõmsaks uudiseks teenindusest, et auto on nii heas korras nagu uus oleks).

Great Ocean Road on hinnatud maailma teiseks ilusaimaks maateeks; ühele poole teed jäävad võimsad rohelised mäed ja kaljud, teisele poole kaugel all olev ookean – niimoodi 300 kilomeetrit. Ocean Roadi äärde jääb ka maailma üks suuremaid looduslikke vaatamisväärsusi – 12 apostilt – merest kõrguvad sajameetrised sambalaadsed kaljud. Kuigi ookeaniteed pidi sõites pikenes meie teekond ligi 700 km võrra, st ühe öö võrra, jäime nähtuga igal juhul väga rahule. Rahule isegi vaatamata sellele, et pool teekonnast sadas raju vihma ja apostlitega tutvumine jäi tänu sellele külmaks, märjaks ja üürikeseks kogemuseks. Nojah. Aga apostlitest enamgi pakkus just teekond, täis kurve, kõrgusi ja uskumatult ilusaid maastikke.

Väikesed lambapojad

Great Ocean Road

Oma esimese reisipäeva lõpuks jõudsime Lõuna Austraalia osariigi esimesse punkti - Mount Gambieri, vulkaanikraatri ümber ehitatud rohelisse, maaililisse linna. Selle linna võlud avastasime kohe esimesel õhtul. Karavan-pargi tädi soovitas meil ööpimeduses Sinkhole´ minna, et ehk kohtame opossumeid. Sinkhole on siis vee poolt kalju sisse uuristunud Suur Auk keset linnaparki. Auk on noh, suur, sügav, hirmuäratavalt vaikne ja väga ilus tänu ronitaimedele ja üldse rohelusele - kontrastiks kaljustele seintele. Ööseti on Auk õrnalt valgustatud ja üleüldiselt väga romantiline. Lubatud opossumeid me peale mõneajast augu seiramist ei kohanud, hakkasime juba kurvalt ära minema, kuid just viimasel hetkel, kui me juba peaaegu august väljas olime, ilmutas trepikäsipuul meile end üks uudishimulik opossum. Selline kahekilone loom, kikkis kõrvade, veidi hüääniliku näoga ja pika sabaga roniv loom. Ega me ehmatasime suhteliselt rängalt kui ta sinna nii järsku ilmus, meie ehmatamise peale ehmatas ka opossum. Peale mõneajast vaherahu hiilisime nii meie kui ka opossum taas kohtumispaigale. Tegime tutvust, opossum oli sõbralik kuid kartlik. Igatahes kontakti saime, ta oli meist huvitatud ja üldse tore oli. Peale mõneajast suhtlust läks opossum opossumi-asju tegema ja meie koju puhkama järgmise päeva retkeks. Opossumite kohta ütleksin veel, et olen suhtelistelt kindel, et Euroopas mõeldakse opossumi all mingit teist looma. Nojah. Eks nad ise teavad oma tegelikku nime paremini.

Oma teist reisipäeva alustasime hommikuse Mt Gambieriga tutvumisega. Plaaniks oli linnast veidi eemale suure meteoriidikraatri äärde, nägime aga juba sinna sõites kraatri kohal meile Ocean Roadi juurest järgnenud vihmapilvi. Päärasime otsa ümber, sõitsime tagasi Mt Gambieri lootes veel selle linna suurima vaatamisväärsuse enne vihma ära näha. Vaatamisväärsuseks Blue Lake (Sinine Järv), järv vulkaanikraatris, nime saanud oma erilise sinise värvuse poolest. Et aga selle järve suuremast erilisusest aru saada, peaks Mt Gambieris peatuma nii aasta aega. Nimelt muutub tänu hiljutisest vulkaanipurskest (4000 aastat tagasi) mahajäänud kemikaalidele järve värv igal aastaajal – punane – hall – sinine – roheline. Meie sattusime järve nägema sinise aastaaja lõpus, nii et veidike rohelist juba järve ääres näha oli. Ilus.

Plaanidesse tekkis kõhkluste ja kartuste järel mõnetine muudatus. Kuna Darwinisse sõit niivõd pikk, kulukas ja etteaimamatu tööolukord hakkasid järjest riskantsemana tunduma, mõtlesime läbi sõita Riverlandist, apelsinipiirkonnast kus juba ennegi Waikeris peatutud. Tööd pidavat seal olema, väike kohapealne uurimine ei tundunud just paha mõte, enam veel et see just tee peal ees seisis. Peale järjekordset viitesadat kilomeetrit jõudsimegi Riverlandi – Loxtoni linnakesse. Peatusime seal kaks ööd, et leida eest mõned eestlased ja kaunis mannetute palgalubadustega nüri apelsinitöö võimalus kunagi kahe nädala pärast. Blah. Jäime Darwini sihile kindlaks.

Neljandal reisipäeval oli sihiks sõita 800 kilomeetrit, läbi juba kunagi läbitud Port Augusta, et võtta ette siht Punasesse Keskmesse – lõpmatusse kõrbesse, trööstitusse steppi. Sõidu jooksul läbisime peaaegu terve Lõuna Austraalia osariigi, nähes seekord seda täiesti teises valguses. Kui eelmine kord oli kogu osariik kuivusest kollane, näljane hein, siis seekord peale talvetorme oli kõik roheline ja lõpmata ilus. Peale selle oli veel lammaste poegimisaeg, nii et palju väieksi lambakesi nägime ka.

Peale kõige selle toreda nägime ka märke Austraalia suurima ohu – osooniaugu põhjustatud kliimamuutuse pöördumatu jõu mõju. Nimelt on paljukardetud osooniauk just Austraalia kohal, põhjustades siin enneolematuid muutusi looduses – põhiliselt vähem vihma ja kiiremini kuivenevaid järvi, jõgesid: veepuudust. Veepuudust sellisel määral, et hooajati ei tohi austraallased oma muru kasta, autosid pesta või olla duši all rohkem kui kolm minutit. Piirangud erinevad osariigiti aga veetarbimine on piiratud igal juhul. Austraalia on viimase kümne aastaga kaotanud üle poole oma veevarudest. Sellest küllaltki lootusetust seisust ei saa aga suurlinnas või kriisikoldest eemal olles aga eriti aru. Kuulnud oled küll, näinud minimaalselt – vaid Waikeries ei tulnud kraanist joogivett. Seekord aga sattusime Lõuna Austraalias otseste tagajärgede tunnistajateks. Kuna tee Riverlandist Port Augustani on suhteliselt väheläbitud, ei olnud seal kiirteed, satelliit juhatas meid mööda väikseid mahajäetud maanteid. Parem oligi, ilusam ju. Veidi kummaline oli aga ühe nimetet maantee ääres jooksev toru, lihtsalt suur – paks toru, paralleelselt maanteega. Üks kilmeeter, kaks kilomeetrit, kümme, sada kilomeetrit jooksis toru tee kõrval, et vahel kaduda, siis uuesti nähtavale ilmudes. Toru lõppes linnakeses, esmapilgul suhteliselt elusas linnakeses, lähemalt vaadates inimtühjas, endisaegses, apokalüptilises keskonnas. Kindlastioli see linn elanud ja elanud hästi. Nüüd aga vaatas igast majast vastu traagiline lugu ja õnnetuseks muutunud õnneotsing. Mahajäetud ühemeheärid, tühjad majad ja laostunud bensiinijaam. Jah, nad olid ehitanud sajakilomeetrise veetoru, et seda linna päästa, sellestki jäi nähtavasti väheks. Vaid üks vanapaar oli trotsinud linna saatust ja siia jäänud, nii õnnelikud olid nad tsiviliseeritud inimesi nähes, et kohe lehvitasid meile. Kummaline lugu sellega igal juhul. Ja veel: kui Eurooplaste – ameeriklaste jaoks on kliimamuutus abstraktne spekuleerimisteema, kes usub selle eksisteerimist, kes ei usu; siis Austraalias on see igapäevane reaalsus, siin ei ole vaidlust ega ümberlükkamisartikleid, kirjutatakse ja räägitakse vaid, et kuidas me sellega toime tuleme. Imelik tundub siit vaadates, et ülejäänud maailmas on see küsimus üleüldse küsitav.

Igatahes sellest surnud linnast veel 500 kilomeetrit sõites oli loodus taas muutunud, rohelus andis maad kõrbele, Punane Keskmik hakkas endast märkeandma. Port August ongi selline piiripunkt tsiviliseerituse ja metsikuse vahel, sealt lõuna poole on Adelaide, Melbourne, Sydney, Canberra, üle poole Austraalia elanikest elab selles piirkonnas; põhja jääb Ayers Rock ja kolmetuhande kilomeetri kaugusel Darwin oma saja tuhande elanikuga. Meie esimene peatus peale Port Augustat oli Coober Pedy, isetituleeritud maailma opaalipealinn. Linn, õigemini küla keset kõrbe tänu suurtele opaalileidudele. See linn on kuulus veel sellegi poolest, et enne kliimaseadme leiutamist elasid kohalikud maa all kaljudesse uuristatud koobastes. Ja elavad tänaseni. Isegi meie oma piiratud finantsseisus saime ööbida maa aluses koopas. :) Ja ostsime hommikul sealt ka väikese kilpkonna minule, kes seljas opaali kannab. Jä käisime maa aluses kirikus. Et siis taas teele asuda.

500 kilomeetrit Coober Pedyst on esimene ristmik: itta jääb Ayers Rock/Uluru/maailma suurim Kivi, põhja Darwin. Väike kõrvalepõige Ayers Rocki poole tähendab 240 kilomeetrit teelt kõrvale. Selle väikese ringi võisime ikka endale lubada. Selleks õhtuks jõudsime päris Ayers Rocki lähedale Curtin Springs Roadhouse´i. Majutuskoht ehitati viiskümment aastat tagasi lehmafarmina, alustuseks viistuhat lehma. Tänaseks on lehmi mitusada tuhat, majutus on muutunud põhiliseks äriks. Eks ta ole: maailm on muutunud nii palju väiksemaks – kui viiskümmend aastat tagasi ei läinud Maailma Suurima Kivi juurde autoteedki, siis täna külastavad seda iga päev tuhanded ja tuhanded inimesed. Nii et Curtin Springs on iga päev rahvast täis.

Järgmisel hommikul lahkusime vara-vara, pimedas, et kiiremini Uluru juurde jõuda. Kella kaheksa aeg jõudsime Kivini. Kivi oli kaugelt nagu postkaardil, suur ja oranž. Aga absoluutselt mitte miski ei suuda Sind selleks ette valmistada, kui suur see kivi ikka tegelikult on. Noh. kolmsada-midagi meetrit kõrge, ümber kivi kõndida 9 kilomeetrit, pilte oleme kõik näinud. Isegi sealt kaugelt vaadates, veel kolmekümne kilomeetri kauguselt vaadates ei tundunud see nii hull, kuigi retrospektis võiks öelda et iga asi mis paistab 30 km kaugusele, on ikka üsna suur. Igatahes kui me sinna äärde seisma jõudsime, oli pilt ikka hoopis teine: lihtsalt püstloodis kõrguv sein, äärest ääreni nii kaugele kui vaatad. Nii massiivne asi keset lagendikku, ei suuda kunagi ma oma kesise väljendusoskusega seda edasi anda. Neid üheksat kilomeetrit ümber kivi kumasid taga peas veel mõtted kunagistest avastajatest, kellele aborigeenid oma Kivi näitasid, mis tunded neid valdasid kui neid infoajastu teadmisterohkus või isegi postkaardid ei olnud selleks valmistanud, kui nad olid hobustega nädalaid seda vaatama tulnud. Ja veel, mõtted aborigeenidest, vanadest, kes kivi maagilisust alati hinnas pidanud ja kes veel seda viiekümne aasta tagust aega mäletavad võrreldes seda nüüdsega, kui Kivi ümber sajad inimesed igast maailma nurgast tunglevad. Ja veel teadmine, et üheksakümmend protsenti Kivist on maa all. Korraks nagu ehmatad maailma üle kus sa elad. Huvitav, kuidas aborigeenid alati teadsid selle kivi olemasolust selles lõpmatus Austraalia-maailmas, kuidas jutud kivist elasid tuhandete kilomeetrite taga väikestes külades ajal kus autosid ega hobuseid ei tuntud ja kus see vahemaa oli sama kauge kui Kuu.

Kivi juures käidud, sõitsime 240 kilomeetrit tagasi Teeni, et sõita 500 km Alice Springsi. Linn oleks iseenesest pidanud vägagi huvitav olema, vähemalt veel mõned kümned aastat tagasi võis seda ka kahtlemata kogeda – Keset kõrbe oja ääres tekkinud iidne aborigeeni kogukond arenenud valge inimese linnaks, populatsioon võimendatud haritlastest CIA luuresatelliitkeskuse töötajaskonnaga. Möödanik. Täna tungleb liigagi tänapäevases keskkonnas vaid turistihorde, tänavad on täidetud suveniiripoodidega jne. Ei andnud see meile loodetud kogemust. Küll aga järgmine peatuspaik.

Alice Springs oli esimene linn Northern Territorys. Northern Territory (Põhja Territoorium) ei ole osariik nagu iga teine, see on omaenda seadusandlusega territoorium, kus paljud piirangud ei kehti ja palju mis Austraalias on keelatud, on siin pooleldi lubatud. Kiirusepiirangutest oli kohe aru saada. Ülejäänud Austraalias on maksimaalne lubatud kiirus 110kmh, siin 130, kohati 150. Jee. Mujal on maksimaalne veokipikkus Eurooplasele isegi mõistetamatu 43,5 meetrit, siin 75 meetrit (!) No kujuta ette sellist maanteerongi. Baarides tohib suitsetada. Sellised asjad. Territooriumi elanikud ütlevad Territooriumi kohta Australian Outback (Austraalia Tagaära). Outback on kasutusel iga kõrbe kohta Austraalias aga siin omandab see teise tähenduse. Siin elabki enamik inimesi kõrbes, valgeid sama palju kui aborigeene. Kõige suurem linn Saksamaa suurusel Territooriumil on Darwin populatsiooniga sada tuhat. Kaardi pealt vaadates on asustus aga kõikjal – enamik ligipääsmatud aborigeenikülad. Ligipääsmatud just, sest sinna ei tohigi minna, luba on vaja. Külapealikult. Lugu selline: Austraalias on kahte tüüpi maad – Krooni Maa, mis kuulub kuningannale ja mille peale Austraallased maksavad aborigeenidele renti; ja Põlismaa,mis kuulub aborigeenidele ja kuhu valgel inimesel asja ei ole. Need territooriumid on oma pindalalt umbes võrdsed, kuigi valgel inimesel on loomulikult parem ots – ookeaniäärne kultiveeritav maa. See muidugi ei tähenda et aborigeenid kõrbes hakkama ei saaks, ega farmi nad niikuinii ei peaks. Aborigeen ei pea tänapäeval midagi tegema – kui ta sünnib kuulub talle osake Krooni Maast, mille pealt ta saab renti, keskeltäbi nii 5000 – 10 000 dollarit kuus, ära peaks igal juhul elama J Valged austraallased on seeläbi muidugi aborigeenidest suhteliselt halval arvamusel ja arvavad et see on ebaõiglane süsteem. Õnneks saab valitsus vähemalt aru, kummal pool tegelikult õiglus on nii et võib arvata, et see süsteem ei muutu ega hakkagi muutuma.

Igal juhul oli peale Alice Springsi meie esimene peatumispaik tõeline Outback-Tagaära. Keset kõrbe asuv kõrts, kust karmid habemes kõrbeässad meid läbi suitsuvine kississilmi piidlesid. Niivõinaa pidime sinna ööseks jääma, tänu öösiti tee peal liiklevatele metsikute lehmade hordidele ei olnud lihtalt võimalik ohutult edasi sõita. (Just just, metsikud lehmad – lihtsalt farmid on nii suured, et osad lehmad otsustavad need ekstra paarsada kilomeetrit veel edasi seigelda, et oma elu alustada ja mitte lihaks muutuda.) Kõrbekõrtsi ees autost välja tulles jahmatas esimesena kliimamuutus. Kui veel Alice Springsis, 700 km lõuna pool, oli öösel nullilähedane, siis siin oli selge et särki kantakse sõltumata kellaajast vaid ilu pärast. Peale esialgseid kõhklusi otsustasime kõrtsis ka ühe õlle teha. Karmid mehed osutusid väga toredateks inimesteks, õlu oli hea, muusika täpselt selline nagu pidi,  – piljard – jutustused. Nagu Eesti Woodstock, ainult et parem. Kohalikud ei pea paljuks kuuesaja kilomeetri kauguselt võsast reedeks siia sõita. Ja kui on märg hooaeg, siis helikopteriga, sest muidu ei saa. Selline riik siis.

Territooriumil ongi kaks aastaaega – Märg ja Kuiv. Kui on Märg, siis on temperatuur väga kõrge ja sajab kuus kuud vahetpidamata vihma – nii et Darwinisse autoga ei saa, sest kõik on vee all. (sestap ka kohalike farmerite helikopterid). Ja kui on Kuiv siis on temperatuur vastuvõetav 30 kraadi, õhk on aga siiski niiske, nii et palavam on kui eestis oleks sama kraadiga. Ja kui keegi veel ei usu et Territoorium on karm koht karmide meeste jaoks, siis võtke see: siin elab iga naise kohta 7 meest, nii et kohalikel naisi lihtsalt polegi. Darwin on veidi tsiviliseeritum – iga naise kohta vaid 5 meest.

Uluru umbes 30 km kauguselt

Darwin on meid igal juhul kohelnud hästi. Kuigi esialgu ehmatasime majutushindade üle – kehvades jagatud tubades on öö nii 70 dollari kanti nägu oleme nädalaga teinud kiiremaid edusamme kui üheski teises paigas Austraalias. Kui alguses elasime (reedeni,14.juunini) telgis, mis maksis lihtsalt platsi eest 30 dollarit/250EEK öö, siis juba kohe elame oma korteris. Ka töö leidmine tundus alguses lootusetu arvestades meiesuguste seljakotlaste hulka siin linnas. Esimesed päevad šokeerisid hinnad ja tööleidmise näiline võimatus, ka isoleeritus lähimatest põgenemispunktidest (Brisbane 3400 km, Adelaide 3000km) niivõrd, et kartsime just siiatuleku meie suurimaks Austraalia-veaks, nii suureks mis vägagi kergesti oleks siin meie reisi ka tänu finantsseisule lõpetanud. Teisel Darwinis olnud päeval käisin juba kahel tööintervjuul.Ja töökohad tulid ootamatult kergesti. Siim sai pitsameheks nagu ikka. Kuigi ta käis suures kasiinos tööintervjuul, kus tahtis ettekandjaks saada, nemad pakkusid talle hoopis väluürituste manageri kohta.Eks näis.Mina sain töö ekstra huvitavasse seadusest väljaspool asuvasse kreeka kohvikusse. Põhiliseks tööülesandeks  esialgu on kohviku seltskonna nimede ja nägude päheõppimine, et teada kes mida tahab ilma küsimata. Nagu maffiafilmis, samad mehed iga päev, mängivad kaarte. Nimed on kas Jackie, Nicola, Big Leo vms.Suht kummaline. Aga olen rahul,ehk leian ka teise töö õige pea kõrvale, sest kahjuks tunde kokku ei tule nii palju kui vaja.

Elame nüüd ka oma korteris.Väikeses kolmekortelises majakeses. Esialgu saame siin elada nii umbes kaks-kolm kuud, niikaua kuni tädi külastab oma vanemaid Inglismaal.

Aed on nagu dšungel-väga tiheda taimestikuga, palmid on ümber nii tihedalt et välja ei näegi. Peale selle on kosta erinevaid dšunglihääli. Üks“dšunlihäältest“ on meile juba tuttavaks saanud – seda teeb väike sisalik geko. Üks selline elab meil ka toas ja püüab putukaid. Panime talle isegi nime-Kek. Korteritädi rääkis meile ka kahe meetrisest goannast, kes aegajalt on aiast läbi astunud.

Tervitan kõiki.

Darwini parlamendihoone

Väikene juhuslik sisalik kesklinnas