Meie jõuludest

26.12.2008 Boxing Day

Jõulud veedetakse enamasti pereliikmete seltsis ka siin. Kuna suurel osal austraalastest kattub südasuvine jõuluaeg pikema puhkusega töölt või koolist, siis nauditakse koos rannamõnusid ning kõikvõimalike jahutavaid vaba aja tegevusi nagu ujumine, surfamine, kalapüük ja piknikud. 

Suurem jõulusööming pere keskis peetakse inglispäraselt esimesel jõulupühal ehk 25.detsembril.

Meie Siimuga otsustasime, et järgime eestlastele omaseid traditsioone ja valmistame väikese jõululaua 24.detsembril. 

Pole tähtsust, kus maailma nurgas parajasti viibid, seapraad ahjukartulite ja hapukapsaga olgu jõululaual nagu kord ja kohus olemas.

Kõrvale jõime veini ja magustoiduks sõime  puuvilja keeksi kooki vanilje kastmega. Täiuslikuks muutis jõululaua leib, mida Siim veel päeval ostmas käis.(sõime esimest korda austraalia aja jooksul) Alustuseks pistsime nahka mõlemad kaks leivaviilu või ja soolaga. Maitses tõesti väga hästi.

25.detsembri päeval  said kokku päris  palju eestlasti jõe ääres, keset rohelust ilusas pargis. Tore oli taaskohata tuttavaid nägusid, kuid palju oli ka võõraid. Kes oli olnud siin juba kaheksa aastat, kes jõudis samal päeval. Vahva oli kuulda kuidas kellelgi läheb. Ja kindlasti lisas eestlaste kokkusaamine ka märksa rohkem jõulumeeleolu, mida tegelikult päris võimatu tekitada.

Koju tagasijõudes, märkasime köögis meeletut sagimist. Olime rahul, et korraldasime enda jõululaua eelmisel päeval. 

Õhtul istusid sees söögitoas väga erinevad kultuurid ja rahvused ja sõid oma kodumaa jõulutoite. Tagahoovis oli laud kaetud suurele  Itaalia "perekonnale". 

Nii möödusid jõulud 2008 meie jaoks.Soojemalt kui tavaliselt. Kodust kaugemal kui tavaliselt. Palju kalleid inimesi jäi seekord liiga kaugele.

Häid jõule! Merry Christmas! Frohe Weihnachten! Buon natale! Feliz navidad! Kala Christouyenna! Kung His Hsin Nien Bing Chu Shen Tan!

Tagasi Perthis

Albany

(saabusime 20.11.08)

Töö Pembertonis oli end ammendamas, küla sees ja ümbruses said suuremad vaatamisväärtused ära nähtud. (Yeagarup’i liivadüünid, Windy Harbour’i kaljurand, suur 60 meetrine ronimispuu, Big Brooke’i Tamm, hiiglasuur karrimets )
Eestlastest sõbrad, kellega jagasime backpakersi nö villa tuba, jätsime veel mõneks teadmata ajaks sinna elama.
 Pembertonist umbes 230 km kaugusel asub 50000 elanikuga linn Albany, kuhu Siimuga siirdusime. Kuigi Perhist üle 30 korra väiksem, on Albany ometi suurem. Vähemalt meie jaoks. Ei ole kindlate piirjoontega eraldatud kesklinna ega elamurajoone, igal pool ongi loomulikult arenenud Albany linn. 
Sõltuvalt sellest kui palju Albany meile tööd ja muud pakub, jääme kas siia või võtame suuna tagasi Perthi poole. 

Üllatuslikult oleme hetkel seni esimeses Austraalia tasuta wifi kohvikus, mis peale tasuta wifi on ka muidu suhteliselt odav ja hubane. Muuseas kuulsime kohviku omanikult, et ta rajas selle kohviku pärast Euroopas käiku.

Nelja mehe pildil:Siim, Jaanus, teine Siim ja Martin.Mina tegin pilti.Nendega elan praegu Pembertoni hostelis koos.

Pembertonis

Kell on praegu 18.00 Keerasime kella tunni võrra edasi, nüüdseks on ajavahe seitse tundi.
Möödas on esimene pikem matk autoga lõuna poole väikesesse linnakesse Pembertoni, kus elab ligikaudu tuhat inimest.
Autoga sõites nägime esimest korda tõelist Austraaliat. Euroopalikule linnale vastanduvad suured mäed ja sügavad orud, metsad milles sajameetrised karripuud, lõpmatud viinamarjaistandused. Kurvemast küljest nägime aga tee ääres allaaetud kängurude laipu. Pemberton on ühetänavaline külake sügaval mägede ja karripuumetsa vahel. Meie asume selle ühe peatänava lõpus väikeses oma aiaga majakeses, meiega elavad toas veel üks Siim, Martin, ja kaks uut eestlasest tuttavat. Ja eestlasi on siin eraldatud külakeses veel kolm tükki. Üldse on eestlasi austraalias ikka vägapalju, seni oleme kohtunud umbes 25-ga. Kohe teisel Pembertoni-päeval asusime kell 6:50 tööle Houghtoni veiniviinamarjaistanduses. Töö kestab kella poole viieni õhtul, istanduses on meil erinevaid tööülesandeid, mida on suhtelist raske kirjeldada, kergemini ehk harvendamine ja taimede puhastamine. Korjamiseni me vist ei jõua, viinamarjad valmivad alles paari kuu pärast, praegu on kobarad veel sellised sõrmeküüne suurused. Istandus sada hektarit puhast ilu, samuti mäed, orud, hommikune udu mäekurude vahel. Esimestel päevadel sadas päevad otsa vihma, nii et koju jõudsime läbimärgadena, panime riided kaminale kuivama. Imelikul kombel suutis päike meid esimesel päeval, vägagi pilvisel päeval, ikkagi niimoodi ära põletada nagu eesti päike seda kunagi ei suudaks. Siiski, ei väsi mõnu tundmast sellest ilusast, ilusast maast.

Esimesel nädalal Perthis.

 Lennujaamast tulime välja sooja Perthi õhu kätte. Kell oli peaaegu neli. Mõtlesime, et Perth on suhteliselt lähedal, hakkasime jalutama. Olles jalutanud üks kolmveerand tundi peatus auto meie kõrval murul. See oli esimene näide austraallaste heatahtlikkusest ja sõbralikkusest. Mees autos küsis kas me oleme eksinud, kas ta saaks meid kuidagi aidata. Rääkisime härrale oma Perthi jalutamise idee ära, soovitas ta meil tagasi pöörduda ja bussiga minna.

 Bussijuht oli erakordselt energiline, nägu naeru näis, viitas ta pidevalt huvipakkuvatele kohtadele, kuni olimegi vincent streetil-Beatty lodgei ees. 

Vajuta siia et näha kaardil kus meie hostel on. 

 Tänav nägi välja väga rahulik ja ilus. Hosteli ees seisavad kaks palmi, maja ümbrus on ilus ja roheline.Toad on väiksed ja hallid. Kasutusel on ühisköök, mille kõrval on suur söögituba piljardilaua ja suure Tvga, Söögitoast pääseb otse tagahoovi, kus on mõnus varjualune,Seal istutakse ja jagatakse päevamuljeid.

 Järgmisel päeval oli teha palju asjatoimetusi.WH viisakleebis passi, pangakonto(commonwealth Bank), hankida telefoni number, TFN(tax file number)

Kesklinnas on kaks suuremat shopingutänavat, kus on ka rohkesti avatuid kovikuid ja muid istumiskohti.

 Iga paari meetri tagant võib kohata tänava performance’i tegijat, olgu ta siis muusik, tantsija või aborigeeni kultuuri sõnumikandja.

 Neljapäeval leidsime kodukandist ilusa järve (Lake Monger), kus mööda 3,5 km jalutada sai. Seal kohtasime väga erinevaid parte, hanesid,ronki ja palju teisi tiivulisi.Lisaks oli seal väga lõpmata loodus. Teepeal viitas silt autojuhtidele, et kilpkonnad ja pardipojad võivad teed ületada. Kahjuks ise kilbilisi ei kohanud veel.

 Kolmapäeviti ilmub siin kohalik ajaleht The West Australian, kus on k.a rohkesti töökuulutusi.Samuti registreerisime end Aussi job’i. Nemad peaksid siis tegelema meile töö otsimisega. Siiani ei ole veel pakkumisi saanud, mis siiski ei tähenda, et tööd oleks vähe.

Linnasõidul ja tagasi-  kasutame tasuta bussiliini.Kuigi pole ka jalutades pikk maa (pool tundi). 

 Reedesel pärastlõunal kui tähtsad tegevused aetud, jalutasime Kings Parkis.See park asub kõrgel mäe otsas. Park on peaaegu sama suur kui linn ise.Seal on botaanika aed, ülivõimas loodus ja lisaks kõigele muule avaneb ka mega vaade linnale ja linna jõele Swan Rivelile.

 Nädalavahetus oli vaba. Laupäeval võtsime ette matka, mida ei osanud oodata nii pikaks ja väsitavaks. Sain oma esimese pildi ookeanist. Ilm oli jahe ja tuul oli suur. Ookean oli tõesti helesinine ja läbipaistev nagu postkaardil.

 Esmaspäeval on soojakraade umbes 26.Väga soe.Päikese käes hakkavad silmad valutama, selleks on päikeseprillid kohustuslikud.Päike paneb ka pea valutama. Ostin endale väikese kübara ja Siim ostis kaabu.

 Kõrval on kool. Juhusliku eestlase kaudu saime sealse internetipunkti juurdepääsukoodid.Siit ma Teile kirjutangi.Üle poole hosteli külastajatest ongi sealtsamast koolist pärit jaapanlased, kes siin inglise keelt õpivad. Ülejäänu jaguneb prantslaste, korealste, sakslaste, inglaste ja ka eestlaste vahel.