Pembertonis

Kell on praegu 18.00 Keerasime kella tunni võrra edasi, nüüdseks on ajavahe seitse tundi.
Möödas on esimene pikem matk autoga lõuna poole väikesesse linnakesse Pembertoni, kus elab ligikaudu tuhat inimest.
Autoga sõites nägime esimest korda tõelist Austraaliat. Euroopalikule linnale vastanduvad suured mäed ja sügavad orud, metsad milles sajameetrised karripuud, lõpmatud viinamarjaistandused. Kurvemast küljest nägime aga tee ääres allaaetud kängurude laipu. Pemberton on ühetänavaline külake sügaval mägede ja karripuumetsa vahel. Meie asume selle ühe peatänava lõpus väikeses oma aiaga majakeses, meiega elavad toas veel üks Siim, Martin, ja kaks uut eestlasest tuttavat. Ja eestlasi on siin eraldatud külakeses veel kolm tükki. Üldse on eestlasi austraalias ikka vägapalju, seni oleme kohtunud umbes 25-ga. Kohe teisel Pembertoni-päeval asusime kell 6:50 tööle Houghtoni veiniviinamarjaistanduses. Töö kestab kella poole viieni õhtul, istanduses on meil erinevaid tööülesandeid, mida on suhtelist raske kirjeldada, kergemini ehk harvendamine ja taimede puhastamine. Korjamiseni me vist ei jõua, viinamarjad valmivad alles paari kuu pärast, praegu on kobarad veel sellised sõrmeküüne suurused. Istandus sada hektarit puhast ilu, samuti mäed, orud, hommikune udu mäekurude vahel. Esimestel päevadel sadas päevad otsa vihma, nii et koju jõudsime läbimärgadena, panime riided kaminale kuivama. Imelikul kombel suutis päike meid esimesel päeval, vägagi pilvisel päeval, ikkagi niimoodi ära põletada nagu eesti päike seda kunagi ei suudaks. Siiski, ei väsi mõnu tundmast sellest ilusast, ilusast maast.