Albany

(saabusime 20.11.08)

Töö Pembertonis oli end ammendamas, küla sees ja ümbruses said suuremad vaatamisväärtused ära nähtud. (Yeagarup’i liivadüünid, Windy Harbour’i kaljurand, suur 60 meetrine ronimispuu, Big Brooke’i Tamm, hiiglasuur karrimets )
Eestlastest sõbrad, kellega jagasime backpakersi nö villa tuba, jätsime veel mõneks teadmata ajaks sinna elama.
 Pembertonist umbes 230 km kaugusel asub 50000 elanikuga linn Albany, kuhu Siimuga siirdusime. Kuigi Perhist üle 30 korra väiksem, on Albany ometi suurem. Vähemalt meie jaoks. Ei ole kindlate piirjoontega eraldatud kesklinna ega elamurajoone, igal pool ongi loomulikult arenenud Albany linn. 
Sõltuvalt sellest kui palju Albany meile tööd ja muud pakub, jääme kas siia või võtame suuna tagasi Perthi poole. 

Üllatuslikult oleme hetkel seni esimeses Austraalia tasuta wifi kohvikus, mis peale tasuta wifi on ka muidu suhteliselt odav ja hubane. Muuseas kuulsime kohviku omanikult, et ta rajas selle kohviku pärast Euroopas käiku.

Nelja mehe pildil:Siim, Jaanus, teine Siim ja Martin.Mina tegin pilti.Nendega elan praegu Pembertoni hostelis koos.

Pembertonis

Kell on praegu 18.00 Keerasime kella tunni võrra edasi, nüüdseks on ajavahe seitse tundi.
Möödas on esimene pikem matk autoga lõuna poole väikesesse linnakesse Pembertoni, kus elab ligikaudu tuhat inimest.
Autoga sõites nägime esimest korda tõelist Austraaliat. Euroopalikule linnale vastanduvad suured mäed ja sügavad orud, metsad milles sajameetrised karripuud, lõpmatud viinamarjaistandused. Kurvemast küljest nägime aga tee ääres allaaetud kängurude laipu. Pemberton on ühetänavaline külake sügaval mägede ja karripuumetsa vahel. Meie asume selle ühe peatänava lõpus väikeses oma aiaga majakeses, meiega elavad toas veel üks Siim, Martin, ja kaks uut eestlasest tuttavat. Ja eestlasi on siin eraldatud külakeses veel kolm tükki. Üldse on eestlasi austraalias ikka vägapalju, seni oleme kohtunud umbes 25-ga. Kohe teisel Pembertoni-päeval asusime kell 6:50 tööle Houghtoni veiniviinamarjaistanduses. Töö kestab kella poole viieni õhtul, istanduses on meil erinevaid tööülesandeid, mida on suhtelist raske kirjeldada, kergemini ehk harvendamine ja taimede puhastamine. Korjamiseni me vist ei jõua, viinamarjad valmivad alles paari kuu pärast, praegu on kobarad veel sellised sõrmeküüne suurused. Istandus sada hektarit puhast ilu, samuti mäed, orud, hommikune udu mäekurude vahel. Esimestel päevadel sadas päevad otsa vihma, nii et koju jõudsime läbimärgadena, panime riided kaminale kuivama. Imelikul kombel suutis päike meid esimesel päeval, vägagi pilvisel päeval, ikkagi niimoodi ära põletada nagu eesti päike seda kunagi ei suudaks. Siiski, ei väsi mõnu tundmast sellest ilusast, ilusast maast.